Lisandite kontrollimine amiidipõhistes lahustites on toote kvaliteedi ja tootmise stabiilsuse tagamise oluline aspekt. Levinud amiidipõhised lahustid on N,N-dimetüülformamiid (DMF), N,N-dimetüülatseetamiid (DMAC) ja N-metüül-2-pürrolidoon (NMP). Tootmise, rafineerimise, ladustamise ja transportimise käigus võivad need lahustid saastuda selliste ainetega nagu niiskus, jääktoormaterjalid, happelised ühendid, muud orgaanilised ühendid ja metalliioonide jäljed. Liigne niiskus võib kahjustada teatud keemiliste reaktsioonide stabiilsust, muuta polümeerilahuste viskoossust ja mõjutada materjalide ühilduvust. Samal ajal võivad happelised lisandid ja reaktiivide jäägid kahjustada lahusti keemilist stabiilsust, mis võib mõjutada lõpptoote toimimist. Järelikult tuleb tootmisprotsesse rangelt kontrollida – alates tooraine kvaliteedist ja reaktsioonitingimustest kuni rafineerimistehnikateni. See hõlmab reaktsiooni temperatuuride, tooraine vahekordade ja reaktsioonide kestuse optimeerimist, et minimeerida kõrvalreaktsioone ja lisandite moodustumist, ning lisandite taseme vähendamiseks kasutada selliseid meetodeid nagu fraktsionaalne destilleerimine, dehüdratsioon või muud sobivad puhastusmeetodid. Elektroonilistes materjalides, polümeeride töötlemisel või peenkemikaalides kasutamiseks mõeldud amiidipõhiste lahustite puhul on samuti vaja kontrollida metalliioonide, mittelenduvate ainete ja spetsiifiliste orgaaniliste lisandite taset, et vältida saasteainete jälgede kahjulikku mõju toote toimimisele. Lahusti tüübi, toote klassi ja järgnevate protsesside nõuete alusel tuleks kehtestada konkreetsed kontrollpiirid; ühtset ühtset spetsifikatsioonide kogumit ei saa rakendada kõikide amiidipõhiste lahustite puhul.
Amiidipõhiste lahustite jaoks tuleb luua lisandite testimise ja partiide jälgitavuse süsteemid, keskendudes sellistele parameetritele nagu puhtus, niiskusesisaldus, happesus, värvus ja muud spetsiifilised lisandid. Puhtus määratakse tavaliselt selliste meetoditega nagu gaasikromatograafia, niiskusesisaldust aga Karl Fischeri tiitrimismeetodi abil. Metalliioonide kontsentratsioone saab analüüsida selliste meetoditega nagu induktiivsidestatud plasma massispektromeetria (ICP-MS) või muude sobivate analüütiliste meetodite abil, olenevalt konkreetsetest testimisnõuetest. Kõik testid tuleb läbi viia kalibreeritud instrumentidega, järgides kehtestatud proovivõtu-, analüüsi- ja dokumenteerimisprotseduure. Lisaks tuleks saadud andmeid võrrelda toote tehniliste kirjelduste ja asjakohaste kvaliteedistandarditega. Ladustamise ajal tuleb lahusteid hoida puhastes, kuivades ja ühilduvates suletud anumates, et vältida niiskuse sissetungimist, pikaajalist kokkupuudet õhuga või ristsaastumist muude kemikaalidega. Ülekandetorustikke, säilituspaake ja jaotusseadmeid tuleb regulaarselt kontrollida puhtuse osas, et tagada, et seadmete jäägid ei saasta toodet. Kõik anomaalsete testitulemustega partiid tuleb viivitamatult karantiini panna; Enne kui otsustatakse, kas materjal vajab ümbertöötlemist või kõrvaldamist, tuleks algpõhjuse kindlakstegemiseks läbi viia põhjalik uurimine, mis hõlmab toorainet, tootmisseadmeid, puhastusprotsesse ja ladustamistingimusi. Lisaks, kuna lahustid, nagu DMF, DMAC ja NMP, kujutavad endast erinevaid terviseriske, tuleb lisandite kontrollimise meetmed integreerida suletud süsteemi toimingute, kohaliku väljatõmbeventilatsiooni, isikukaitsevahendite kasutamise ja vedelike eraldatud käitlemisega. See tagab, et toote kvaliteet, tööohutus ja keskkonnajuhtimine vastavad kehtivatele nõuetele.
